Valge-toonekurg (Ciconia ciconia)

Valge-toonekurg on tuttav igaühele. Nad pesitsevad eranditult inimasulates või nende läheduses ning hangivad toitu põldudel ja heinamaadel. Vastandina sookurele, kes inimasustust väldib, on valge-toonekurg inimeste ja masinatega harjunud ning laseb ennast ja oma pesakonna tegemisi päris lähedalt jälgida. Sookurest erineb valge-toonekurg ka selle poolest, et ta ei häälitse ning rände ajal ei moodusta suuri kolmnurkseid parvi. Toonekured rändavad hajusalt, üksi või paarikesi ja liikumatuil tiivul liueldes nagu kotkad.

Valge-toonekured saabuvad aprillis ning ilmuvad oma pesakohtade lähedusse tavaliselt ikka üllatuslikult. Lihtsalt ühel hommikul avastame, et toonekured istuvad oma pesal nagu poleks nad üldse talveks ära läinudki. Nii see nende ränne on – ei mingit kisa ega pidulikkust. Loomulikult tabab teravam silm esimesed toonekured juba õhust, kus nad vaikselt liueldes-tiireldes oma pesapaikade poole liiguvad.

Nagu öeldud, valge-toonekured ei häälitse – laulu aset täidab neil hoopis vali nokaplagin. Seegi muudab toonekurgede täpse saabumisaja märkamise keerulisemaks, kuid õnneks hõlbustab selle linnu jälgimist tema pesapaikade asetsemine majade läheduses ning nähtavatel kohtadel. Kuigi mandril tavaline, on valge-toonekurge saartel haruharva kohatud.

Lisainfo: Eesti selgroogsed, Loodusemehe pildipank, MP3