Kiivitaja (Vanellus vanellus)

Kiivitaja on meil üks esimesi kevadekuulutajaid ning saabub enamasti ühel ajal kuldnokkade ja põldlõokestega märtsi esimesel poolel. Sageli on siis veel lumigi maas ja linnud tulevad toitu otsima teede äärtele ja kraavikallastele, kus päike on lume sulatada jõudnud.

Põldudel, heinamaadel ja karjamaadel kõndides ei jää kiivitaja märkamata. Alati tõstab ta valju kisa, kui inimesed või koduloomad liikvel. Ka röövlinde silmates hoiatab kiivitaja lähikondseid ning saadab ja isegi ründab korrarikkujat seni kuni too ohutusse kaugusesse on eskorditud. Kiivitaja on ilus musta-valgekirju lind, uhke suletutt kuklas püsti. Oma nime on ta saanud häälitsuste järgi. Vanarahvas nimetas teda veel niimoodi: kiivit, kiivik, kiiv, kiivitis, tiivitaja, kiiber.

Varakevadel, lumesegustel põldudel, märgivad isaskiivitajad oma väljavalitud pesaterritooriume põneva mängulennuga. Nad tiirutavad põllu kohal, pikeerivad kõrgelt alla, peaaegu maapinnani, et tiivasuled suurest kiirusest vuhisema hakkaksid. Seda tiivavihinat saadab vali lauluhüüd, mis kõlab nagu “kiivit kiieee-vit kiiie-viüüü”, mis kostab soojadel märtsiõhtutel kaugele üle sulava maa. Kiivitaja teatab, et siin on hõivatud pesapaik, teised otsigu kohta mujalt. Tihti kuuleb neid hääli suisa pimedaski, sest kiivitajatel, nagu teistelgi kurvitsalistel lindudel, on suured silmad ja nad näevad hästi ka hämaras.

Kiivitaja on kevadel üks meie oodatumaid kevadetoojaid ja armas kaaslane suvistel retkedel üle põldude ja heinamaade.

Lisainfo: Eesti selgroogsed, Kõrv loodusesse, MP3