Laulurästas (Turdus philomelos)

Eestis elab viis liiki rästaid. Hallrästas ja musträstas talvituvad meil (viimast aetakse tihti segi kuldnokaga) ning on kõikjal tavalised; kevadel saabuvad vainurästas ja laulurästas on samuti tavalised pesitsejad, kuid hoburästas üsna haruldane. Kõige kuulsamad laulikud rästaste hulgas on must- ja laulurästas. Nad on mõlemad päris valjuhäälsed ning vaiksetel õhtutel kostab nende laul kaugele. Laulurästa valisime meie kevadekuulutajaks just seetõttu, et ta on rändlind, kes Eestis ei talvitu. Musträstas elab talviti asulates ja seepärast on tema järgi kevade tulekut raske jälgida.

Laulurästast on looduses üpris keeruline märgata, sest talle meeldivad suured metsad. Ta on musträstast veidi väiksem pruuni selja ja täpilise kõhuga lind. Alles kaugelekostva laulu järgi saame aru, et ta on saabunud. Laulu- ja musträsta laulu tämber on sarnane, aga esitusviis erinev. Kui musträsta flöödihäälseid trillereid ja tirisevaid vilesid kuuleme tihti asulates ja parkides, siis laulurästast tuleb otsida vaiksematest kohtadest ja inimeste läheduses ta naljalt ei laula ega pesitse. Tema laul erineb musträsta omast vaheldusrikkuse ja "kompositsiooni" keerukuse poolest. Musträsta korduvad vilefraasid ja luilutused on ikka üsna ühesugused. Laulurästas seevastu aga on kui helilooja, kes mõtleb välja mõne fraasi, kordab seda kaks või kolm korda, peab väljapeetud pausi ja lisab siis järgmise, veelgi kaunima teema. Siiski on iga laulurästa laulus üks lõik, mis on "kohustulik". Selle on vanarahvas inimkeelde pannud nii: "kiriküüt, kiriküüt". Seda fraasi kuuldes võib olla kindel, et tegemist on laulu-, mitte musträstaga.

Lisainfo: Eesti selgroogsed, Kõrv loodusesse Kõrv loodusesse 2, MP3