Kägu (Cuculus canorus)

Kägu on meile kõigile tuttav lind, kuigi näha õnnestub teda väga harva. Seevastu laul kostab tal kaugele. Välimuse poolest meenutab kägu väikest kulli - tal on pikad teravad tiivad ja üpris pikk saba. Rind vöödiline nagu raudkullil. Lendab kiiresti ja laveerib osavalt metsas puude vahel.

Kägu saabub Eestisse tavaliselt aprilli lõpupoole ning laseb ka kohe laulu lahti. Vanarahvas arvas, et kui kägu kukub raagus metsas, siis tuleb külm suvi; kui käo saabumisajaks on juba hiirekõrvad puudel, siis on oodata sooja suve. Käo kukkumist osavalt järele tehes on võimalik teda ligi meelitada. Ta tuleb vaatama, kes tema territooriumile on tunginud. Siis on kuulda ka käo muid häälitsusi, mis kõlava "kukku kukku" vahele lükitakse, aga kaugele ei kosta. Need on kummalised vaiksed kõhisevad ja sisisevad hääled.

Kui tähelepanelikult kuulata, siis kukub iga kägu isemoodi, nii et igaüht neist saab laulu järgi ära tunda. Mõni hüüab teinekord suisa selgelt "kukuku kukukuku", mõni jälle oleks nagu häälemurde üle elanud.

Kui suvi käes, siis käod enam ei laula. Vanarahvas arvas, et käole läheb odraokas kurku (kägu jätab laulmise umbes samal ajal kui oder põllul pead loob). Niisiis kuuleme käo kukkumist vaid poole suveni.

Lisainfo: Eesti selgroogsed, Kõrv loodusesse, MP3