Harilik varsakabi (Caltha palustris)

Aprillis, kui lumesulamisvesi ei ole jõudnud veel maasse imbuda ning jõgede ääres on üleujutus, hakkab õitsema ilusate suurte kollaste õitega varsakabi. Ta on niiskuslembene taim ning seetõttu võime teda näha ainult märgades kasvukohtades - veekogude kallastel, kraavides, soodes, niisketel niitudel jm. Teda kätte saada ja lähemalt uurida on ilma jalgu märjaks tegemata peaaegu võimatu.

Varsakabi kuulub tulikaliste sugukonda, nagu ka mõned teised meie kevadekuulutajad (sinilill, ülased). Järgnevalt teeme tutvust mõningate neile kõigile ühiste iseärasustega. Tulikaliste silmapaistvad kollased, sinised või valged õieosad, mida me kroonlehtedeks peame, on tegelikult hoopiski värvunud tupplehed (enamusel õistaimedel on nad rohelised) ning kroonlehti neil üldse polegi või on muutunud nektaariumideks (nektarit sisaldavateks moodustisteks). Tupplehed täidavad kroonlehtede ülesannet meelitades putukaid õiele tolmeldama (enamusel õistaimedel on tupplehed sisemiste õieosade kaitseks). Nagu teisedki tulikaliste esindajad (sinilill, ülased), on ka varsakabi mürgine, kuid võrreldes sugukonnale nime andnud tulikatega siiski vähem. Mürk kaitseb varsakapja rohusööjate loomade eest - on ta ju mahlane ja isuäratav taim eriti kevadel, kui rohi pole veel õieti kasvama hakanud.

Varsakabi on oma nime saanud lehtede järgi - need meenutavad tõesti varsa kabja jälgi. Rahvas kutsub taime veel ka konnakapsaks - jällegi viide suurtele mahlastele lehtedele ning märjale kasvukohale.

Vaasi varsakapja tuua ei maksa - ta närtsib väga ruttu, isegi enne kui koju jõuate, ning tema turgutamine ei anna tulemusi. Seepärast, las ta parem jääb sinna kus ta kasvab - elustama vana kuluga kaetud jõekaldaid oma erksavärviliste õitega.

Lisainfo: Eesti taimed, Virtuaalne herbaarium