Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis)

Lumikelluke on üks esimesi kevadlilli, keda võib aedades õitsemas näha juba märtsis. See vapper lill ajab oma varsi ja õisi isegi läbi lume valguse poole – sellest on tulnud ka tema nimi.

Looduslikult lumikelluke Eestis ei kasva. Tema kodumaa on kaugel Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Ukrainas ning Kaukaasias. Siiski kohtab teda vahel ka meil metsistununa kasvamas. Näiteks võivad lumikellukese tütarsibulad levida koos lillepeenardelt kitkutud umbrohu või mullaga. Seesama maa-alune osa – sibul – on taime elus väga tähtsal kohal. Selleks, et nii vara kevadel õitsema hakata, peab ta juba suvel koguma varuaineid ja sibul ongi see koht, kuhu tagavarad hoiule pannakse. Sellepärast ei tohiks lumikellukese rohelisi lehti kohe pärast õitsemist ära lõigata, vaid oodata, kuni nad hakkavad kolletuma. Siis võime kindlad olla, et varuained on järgmiseks kevadeks tallele pandud. Nii on see ka kõigi teiste sibul-lilledega (tulbid, nartsissid jt.). Samal ajal valmivad ka lumikellukese viljad – ümarad lihakad pallikesed, mida kutsutakse kupardeks.

Lumikellukese sibulad on mürgised. Seetõttu tuleks rohimise ajal tähelepanelik olla, et mullast välja tulnud sibulaid keegi suhu ei pistaks.