Harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium)

Aprillis-mais õitseb varjukates kasvukohtades - lodumetsades, ojakallastel ja mujal üsna märjal pinnasel - tavaline, aga paljudele teist ehk küllaltki võõras taim - lepiklill.

See väike taim on putukate ligimeelitamiseks valinud õige veidra mooduse. Kaugelt paistab, nagu oleksid lepiklillel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied. Kui aga lähemalt uurida, selgub, et need polegi üldse õite kroonlehed, vaid hoopis kollaseks värvunud kõrglehed. Õied on aga nende kaenlas väga väikesed ja silmatorkamatud. Kui lepiklillel poleks putukate ligimeelitamiseks sellist 'varustust', jääksid nad tolmeldamata. Seda nähtust kohtame taimeriigis nii mõnelgi liigil ja perekonnal. Inimestele kõige tuntum on kindlasti selline toataim nagu jõulutäht (kaunis piimalill), kellel on kõrglehed eredalt punaseks värvunud ja mida ekslikult õieks peetakse. Tegelikult on õied väga väikesed ning punaste kõrglehtede kaenlas.

Kui lepiklill on õitsemise lõpetanud ja hakkab viljuma, muutuvad kollased õie ülesannet täitnud kõrglehed roheliseks ning alustavad fotosünteesimist, mis ongi ju lehtede põhiülesanne.

Ja veel - lepiklill on küll Eestis tavaline, kuid sagedamini kohtame teda siiski ida pool. Mida rohkem lääne poole, seda vähemaks teda järk-järgult jääb ning Saaremaal puudub ta hoopiski.

Lisainfo: Eesti taimed, Loodusemehe pildipank, Virtuaalne herbaarium