Harilik sarapuu (Corylus avellana)

Sarapuu isasõis.

Sarapuud tunneb küll igaüks. Seda põõsast võib leida leht- ja segametsades, võsastikes ning puisniitudel. Peamiselt märgatakse sarapuud sügisel, sest siis kannab ta pähkleid, mis nii metsaelanikele kui meilegi hästi maitsevad. Kuid sarapuu on ka üks meie esimesi kevadekuulutajaid, kes oma tagasihoidlike õitega võib pähklimaiastel sageli märkamata jääda.

Aprilli esimesel poolel võib sarapuu raagus okstel märgata allapoole rippuvaid ja tuule käes õõtsuvaid õiekobaraid – urbi. Nagu mõnedel teistelgi varakevadel õitsevatel puudel-põõsastel (lepad, kased jt.), on ka sarapuul urbades ainult isasõied.

Sarapuu emasõis.

Emasõisi pole kaugelt üldse nähagi, sest nad on palju tagasihoidlikuma välimusega kui uhked isasurvad. Kui vaadata sarapuu oksa lähemalt, võib näha, et isasurbade läheduses on väikesed lehepungadega sarnased moodustised, mille tipus on punane karvatutt. Need ongi sarapuu emasõied, millest sügiseks arenevad pähklid. Enne aga peab sarapuu tolmlema – isasõite õietolm peab jõudma emasõitesse. See on aga varakevadel raske, sest tolmeldajad putukad pole veel üles ärganud. Sarapuud on kavalamad – nad kasutavad tolmlemiseks tuult, mis isasõitest õietolmu lendu raputab ja emasõiteni kannab. Sarapuudel on veel teinegi tarkus varuks – tolmlemine peab olema lõppenud selleks ajaks, kui puud-põõsad lehte lähevad, sest lehed takistaksid õietolmu lendumist. Seepärast sarapuud nii vara õitsevadki. Samu nõkse kasutavad ka mitmed teised tuultolmlejad puud ja põõsad.

Lisainfo: Eesti taimed