Mais, kui paiselehtede aeg läbi saab, alustavad õitsemist võililled. Ja tundub, et kõik korraga, sest äkki on terve ilm kollaseid korvõisikuid täis ja mesilastel-tolmeldajatel rõõmupidu. Hiljem võib terve suvi läbi võililli näha, kuid see esimene kevadine õitsemine on ikka kõige võimsam ja ilusam ning siis ei mõtle keegi sellele, et mõne aja pärast tekib sama võimas võilille viljade lenduv laviin.
Mais-juunis võivad ilmad olla veel üsna jahedad, pilves ja vihmased.Seetõttu on võilillel kombeks oma uhked õisikud niiskuse ja külma eest sulgeda. Kui päikeseloojangu ajal mõnda aega ühe koha peal istuda ja võililli jälgida, võib näha, kuidas õisikud pannakse lausa meie silma all hoolikalt kokku.
Võilill on väga tülikas umbrohi nii aiapidajale, põllumehele kui ka linna haljastajale. Igast lendavast viljast areneb uus väike taimeke, kes kasvatab kohe tugeva ja sügavale ulatuva juure. Mida vanemaks taim saab, seda võimsamaks muutub juurikas ning teda kätte saada on väga raske. Võilill on nii vastupidav, et isegi väikesest mulda jäänud juuretükist kasvab jälle uus taim! Sellest on tulnud ka rahvatarkus - umbrohi ei hävine.
Samas on tal siiski ka kasulikke omadusi. Võilill on väga hea meetaim (mesi on ainult talle omase maitse ja lõhnaga) ning ravimtaim, kelle juurtest valmistatud ekstrakti tarvitatakse mitmesuguste seedehäirete korral. Võilille juurikaid ei koguta siiski mitte kevadel või suvel, kuigi nii oleks ju mugav ühtlasi ka temast kui umbrohust vabaneda. Neid kogutakse hoopis sügisel, kui taime lehed hakkavad närtsima ja juured on jõudnud endasse raviaineid tallele varuda.
Kuid ettevaatust - võilille valge piimmahl on mõru ja nõrgalt mürgine. Seepärast peaksid lapsed pärgi punudes või võilille õõnsast varrest vilesid valmistades hoolsad olema, et taime mahla liiga palju suhu ei satuks. Siiski tehakse mõnel pool noortest võilille lehtedest salatit, sest need ei sisalda veel mürkaineid ning on väga vitamiinirikkad ja kasulikud.
