Harilik maikelluke e piibeleht (Convallaria majalis)
Piibelehte, seda valgete kellukjate meeldivalõhnaliste õitega kevadlille, tunnevad kindlasti kõik. Põhjamaises Eestis alustab ta õitsemist küll alles mai lõpus ning kõrgpunkt langeb juunikuusse, kuid lõuna pool õigustab temale pandud nimi - maikelluke - end täielikult.
Looduslikult esineb meil piibelehte puisniitudel, segametsades, metsaservadel, põõsastikes jm. Aias kasvava sugulasega võrreldes on ta väiksemate ja rohekamate õitega ning vähem lopsakas. Kus maikelluke ka ei kasvaks, ikka on teda suurte kogumikena ja tihedalt, sest ta paljuneb väga kiiresti oma nöörjat risoomi edasi kasvatades ja järjest uusi võsusid maa peale upitades. Seetõttu võib piibeleht aias isegi tülikaks muutuda.
See meeldiv taim on küll paljude lemmik, kuid väga mürgine! Ohtlik on isegi vaasivesi, milles on seisnud piibelehekimp. Seetõttu tuleks pärast maikellukeste noppimist kindlasti käsi pesta. Sügisel (septembris-oktoobris) valmivad taimedel üsna isuäratavad siniste seemnetega oranzpunased marjad. Nende söömine võib väga kurvalt lõppeda - raskematel juhtudel isegi surmaga.
Tihti aga kasutatakse taimede mürkaineid ravimite tootmiseks. Maikellukesest valmistatakse tugevatoimelisi südamerohtusid, mida võib tarvitada ainult arsti loal ja näpunäidete järgi. Mitte mingil juhul ei tohi ise proovida temast raviteed teha ja sisse võtta!
Piibelehel on aga veel teisigi häid omadusi, mida inimkond on õppinud rakendama. Näiteks kasutatakse maikellukest tema meeldiva lõhna tõttu parfümeeriatööstuses lõhnaõlide jm. toodete valmistamiseks. Taime dekoratiivsus on andnud inspiratsiooni sordiaretajatele - tänapäeval võime näha ka roosapunaste õite ja kollasetriibuliste lehtedega ning täidisõielisi vorme.
