Karikseen on üks kõige esimesi kevadisi seeni, kes ilmub välja otse sulava lume alt. Tema viljakehad on lühikese jalaga, kausikujulised, 1-5 cm läbimõõduga, seest erepunased ja väljast valkjad. Karikseen kasvab tavaliselt sarapuu ja lepa, harvemini aga ka teiste lehtpuude mahalangenud okstel. Nende lemmikkasvukohaks on niisked võsastunud metsaservad, kus metsaalune neist mõnikord lausa punetab, nii et ta hakkab sinilillede vahel hästi silma. Mandri-Eestis on ta tavaline, saartel esineb väga harva. Olenevalt aastast võivad nad ilmuda juba märtsi keskel ja püsida mai lõpuni.
Karikseened valmistuvad kevadeks juba sügisel, moodustades imepisikesi viljakeha algeid, nii nagu sinilill, kelle varapuhkevate õite pungad valmivad samuti enne talve. Viljakeha algmes on vastu talve kõik tema kevadeks vajaminevad osad juba olemas ja seen võib rahulikult oodata, kuni lumi kevadpäikeses sulama hakkab. Varakevadel, soojade päikeseliste päevade ja külmade ööde vaheldudes, sulavad lumest väljaulatuvate oksakeste ja raagude ümber lumme sõõrid, kus karikseente viljakehad saavad ärgata ja kasvada. Seened muutuvad iga päevaga järjest suuremaks, nende kübarad neelavad läbi lumekooriku kumavat päikesekiirgust ning sulatavad lõpuks oma mikrokasvuhoonete lumekoorikust katuse. Seejärel ilmuvad nende veripunased kübarad sulavast lumest üleöö, otsekui võlukepikese väel.
Karikseen ei kõlba süüa, küll aga võib teda kasutada kodu kaunistamiseks. Kui seen kätte võtta, siis kerkib sageli tema kohale valge tolmupilveke - need on eosed, mida seen soojuse ja raputamise mõjul hulgaliselt välja paiskab. Karikseeni võib korjata koos okstega, millel nad kasvavad, ning kui seda täiendada sambla ja mõne kevadtaimega, püsib selline seade aknalaual kaunina vähemalt nädala.
