Kui aedades on lumikellukesed täies õitsemishoos võib salumetsades, põõsastikes ja puisniitudel leida juba ka esimesi sinililli. Neid
varaseid õisi on raske noppida ja vaasi panna, sest nad on väga lühikese varre otsas. Ja kunagi ei leia me õite juurde ilusaid
helerohelisi sinilille lehti. Ikka on nad pruunikate laikudega ja inetud. Miks on see nii?
Sinilill valmistab ennast õitsemiseks ette juba eelmise aasta suvel ja sügisel. Ta kogub oma maa-alusesse osasse – risoomi – varuaineid,
sest varakevadel õitsemiseks ei jõuaks ta talvest muidu kosuda. Ka väikesed õienupud hakkavad arenema juba sügisel ja talvituvad
maapinna lähedal langenud puulehtede ja lume all soojas. Õienupud avanevad kevadel nii ruttu, et varred ei jõua veel õieti kasvama
hakatagi. Hiljem, kui sinilille õitsemine on täies hoos, jõuavad ka varred pikeneda. Varakevadiste külmade kaitseks on sinilille varred
karvased.
Uued lehed hakkavad kasvama alles pärast õitsemist ja neid võib suvel tihti metsa all näha. Erinevalt enamusest teistest taimedest, ei
kõdune sinilille lehed sügisel ära. Nad talvituvad koos õiepungadega lume ja lehevarise all ning seetõttu näevadki kevadel värskete õite
kõrval vanad ja väsinud välja.
Sinilille viljad valmivad suvel ning levivad sipelgate kaasabil. Eestis on küllaltki vähe taimi, kelle vilju sipelgad levitavad. Nad
tassivad seemneid endaga kaasas nii kaua, kuni nende küljes leiduv maitsev osa söödud saab. Järelejäänud seemneosa jäetakse maha ning
sellest hakkab kasvama uus sinilille taim.
Selline see sinilill siis on – kõigile nii tuttav, aga samas ka paljude mõistatustega kevdekuulutaja.
