Paiseleht (Tussilago farfara)

Aprillis-mais, umbes sinililledega samal ajal, õitsevad ka paiselehed. Linnalastele on need kindlasti ühed esimesed kevadlilled, keda teede äärest leida võib. Paiseleht kasvabki kõige sagedamini just sellistel kehvadel savikatel kasvukohtadel nagu kraavikaldad, teeääred, põlluservad, tühermaad jm.

Esimesel pilgul võib ta segi minna võilillega - on ju paiselehelgi ilus kollane korvõisik. Aga kui lähemalt uurima hakata, siis leiame mitmeid erinevusi.

Õitsemise ajal ei näe me paiselehel rohelisi lehti. Need ilmuvad alles mai lõpus, kui taim hakkab viljuma. Lehed on peopesa suurused, kujult ümarad-südajad ning nende alumine pind on valgeviltjas. Paiselehe lehti võime leida terve suvi läbi ning rahvas kutsub neid ka "väikesteks kobrulehtedeks".

Paiselehe õievars ei ole sile nagu võilillel, vaid on kaetud pisikeste pruunikate soomustega. Need on tegelikult taime muundunud lehed ning ka nende ülesanne on teine, kui tavalistel rohelistel lehtedel - nad kaitsevad paiselehte kevadiste külmade eest.

Nii paiselehe kui ka võilille viljad on varustatud lendkarvadega - "langevarjuga". Paiselehel kinnituvad need otse seemnisele, võilillel on aga väikese varrekese küljes.

Paiseleht on Eestis laialt levinud ning teda tuntakse ka kui kasulikku ravimtaime. Tee valmistamiseks kogutakse nii õisi kui lehti. Ja kui teid vaevab köha, siis saab abi just paiseleheteest. Samuti võib värskeid lehti panna kompressiks paistetustele - sellest on tulnud ka paiselehe nimi. Aga jätke meelde, et ravimiks ei tohi taimi korjata linnadest ja suurte teede äärest, sest seal on need saastunud!

Lisainfo: Eesti taimed