Juba ammustest aegadest on suitsupääsukesed inimesega eluruumi jaganud. Tänini on nad kõikjal armastatud ja oodatud majaõnne toojad, kelle pesi hoitakse. Kevadel avatakse kõrvalhoonete aknaid, et pääsukesed saaksid oma pesa ehitada just sinna, kus see oli neil mullugi. Kauni lauluga ilus lind, pealegi veel osav lennumeister, on suitsupääsuke eestlastele alati olnud vabaduse võrdkuju ning üks meie kodukolde ja kogu rahvuse sümboleid.
Kogult on suitsupääsuke varblasest väiksem, kuid pikad sihvakad tiivad ja väga pikk harkis saba lisavad talle suurust. Ülemine pool sulestikust on metalselt läikiv must, alapool valge. Otsaesine ja kurgualune, vahel ka saba alapool on roostepunased. Suitsupääsukese laul on tore vadin, mis lõpeb kõlava kärinaga. “Midli-madli, kudli-kadli…tsärr!”. Paljudes raamatulugudes mainitud pääsukese hüüd “vidiit” on tegelikult suitsupääsukese häda- ja hoiatushüüd, mis tähendab ohtu ja ärevust. Nõnda ei hüüa nad sugugi rõõmsalt, vaid alati murega. Laul on see, mis rõõmsalt kõlab. Laulmiseks otsivad isaslinnud mõne kõrgema ja väljapaistvama koha (kuivanud puu ladvaoksad, katusehari, kaevuvinn, elektritraadid).
Pääsukesi on Eestis üldse kolme liiki: lisaks pikasabalisele ja punase kurgualusega suitsupääsukesele veel lühikese sabaga musta-valgekirju räästapääsuke ja pruunikasvalge kaldapääsuke. Pikkade sirbikujuliste tiibadega piiritaja ehk piirpääsuke, kes pesitseb asulates katusepiludes ja müüripragudes, ei ole päris pääsuke. Kuigi pääsukestega eluviisi poolest üsna sarnane, on ta hoopis öösorri sugulane.
Kõik pääsukesed saabuvad meile aprilli lõpus. Mõnikord tulevad varem räästapääsukesed, teinekord suitsu- või kaldapääsukesed. Kes neist küll sellel kevadel esimesena jõuab?
Aga päevasooja toob tegelikult hoopis piiritaja, kelle lärmakas saabumine
mai lõpus - juunis tähistab suve algust.
Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind, kelle saabumist kevaditi pikisilmi ootame.
