Kuldnokk – üks meie esimesi kevadekuulutajaid – saabub tavaliselt märtsi esimesel poolel, kuid on teada ka juhtumeid,
kui kuldnokad on Eestis talvitunud. Talvitujate eristamiseks kevadekuulutajatest-rändajatest loeme
kuldnokkade saabumise kuupäevaks esimese laulva linnu kuulmise-nägemise.
Kuldnokkadega välimuselt sarnased on musträstad, kes on asulates väga sagedased talvituvad rändlinnud. Vahet teha on
lihtne: kuldnokal on helekollane nokk ja metalselt läikiv must sulekuub, musträsta isaslindude sulestik on tuhm must
ja nokk tumekollane, emastel on nokk ja sulestik tumepruunid. Kuldnokk lendab sirgjooneliselt ja kiirete ühtlaste
tiivalöökidega, musträstas seevastu lendab lainjalt, aeg-ajalt tiibu lehvitades ning vahepeal langevas kaares liueldes.
Maas kulgeb kuldnokk astudes, kuid musträstas hüpetega.
Kuldnokk on üks meie tuntumaid laululinde, kuna pesitseb meelsasti inimasulates ja majade juures pesakastides. Paraku
on viimastel aastakümnetel täheldatud kuldnokkade arvukuse langust ning paljud pesakastid on tühjaks jäänud.
Kuldnoka laul on valjuhäälne, katkematu ja kiire improvisatsioon helidest, mida lind on oma nooruses (laulu õppimise
ajal) kuulnud ja meelde jätnud. Ta on jäljendaja – imitaator, kes õpib kordama sagedasti kuuldud helisid. Nii on
võimalik kuldnoka laulu põhjal teha järeldusi selle konkreetse linnu päritolu kohta. Lisaks looduslikele helidele
kasutavad kuldnokad oma laulus ka muid kuuldud hääli: koera haukumine, ukse kriiksumine, kuke kiremine, naabrimehe
koeravile, mootorratta käivitamine jne. "Kohustuslik" element kuldnoka laulus on täristav, hoiatushüüdu meenutav
fraas ning noorlindude kutsehüüule sarnane häälitsus, mida inimkeeli võiks öelda kui "svirrt, svirrt", mida aeg-ajalt
laulu sisse korratakse. Laulu ajal istub kuldnokk tavaliselt kuskil kõrgemal kohal (katuseharjal, puuladvas, pesakasti
katusel, teleriantennil) ning lööb avatud tiibadega laulule takti.
