Tuhat nägemata silmi
vaatavad murult vagusalt,
tuhat kuuldumata hääli
heliseb ju salajalt.
Üle laane lootus luikab,
kõnekõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaatamas mäe pääl.
Langevad nad ükskord kokku:
kõnekõmin metsa päält,
astuvad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält –
siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päikesepaiste ilm.
Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees.

Marge Altuhhova

<< 1  2  

Haikude avalehele