Harilik nurmenukk (Primula veris)

Mais, kui kevad on täies hoos, hakkavad õitsema järjest uued ja uued liigid - teiste seas ka nurmenukud. Algul on taimed väga väikeste kortsus lehtedega ja lühikeste vartega, hiljem nad kosuvad pikemaks ja suuremaks.

Nurmenukku leiame lubjarikka mullaga niitudel, puisniitudel, loopealsetel, aga ka metsaservadel ja nõlvadel kõikjal Eestis - sagedamini siiski Põhja- ja Lääne-, harvemini Lõuna-Eestis.

Nurmenukul on omapärased õied - kroonlehed on pikaks putkeks kokku kasvanud ümbritsedes tihedalt tolmukaid ja emakat. Sellistes kitsastes oludes oleks taimel raske isetolmlemist vältida. Nurmenukul on aga varuks üks kaval nõks - nimelt osadel õitel on tolmukad pikad ulatudes putkest välja, emakas aga lühike putke sees, teistel õitel aga vastupidi - emakas pikk ja tolmukad lühikesed putke sees. Nii ei satu kunagi õietolm sama õie emakale ning putukate abiga tagavad taimed liigile kasulikuma risttolmlemise.

Omapärane õie kuju on andnud põhjust nurmenukku kutsuda väga veidrate aga tabavate rahvapäraste nimedega - näiteks kanavarvas, kikkapüksid, titevarvas, titepüksid (kokkukasvanud tupplehed on põisjalt ümber krooni ning meenutavad tõesti püksisääri ning neist välja ulatuvaid varbaid), taevavõti, kevadevõti (kogu õisik meenutab võtmekimpu) jne.

Nurmenuku kortsus lehed on taimele kaitseks kevadiste jahedate ööde eest, aga ka selleks, et vältida liigset vee aurumist. Kasvavad nad ju kuivades kasvukohtades, kus mullas niiskust tihti napib ning taimed peavad kokkuhoidlikud olema.

Nurmenukku on juba ammustest aegadest alates kasutatud ravimtaimena. Tema lehed on väga C-vitamiini rikkad ja seetõttu on neist valmistatud salat väga kasulik. Raviteed tehakse nurmenuku maa-alusest risoomist, mida kogutakse kevadel, just õitsemise ajal (sügisel on taime raske ära tunda).

Nurmenuku ladinakeelne nimi Primula viitab tema sugulusele aias kasvatatavate priimulatega.

Lisainfo: Eesti taimed, Virtuaalne herbaarium