Ülevaade | Osalejad | Vaatlused | Viktoriin | Pildid | Loomad | Abiks | Korraldajad |
Ajakava | Foorum | Tulemused | Haikud | Fotod | Taimed | Ajalugu | Toetajad |
Kevadkogritsad võib leida liivastest männikutest ja sihiservadelt mai algul, toomingate õitsemise ajal. Need pruunid voldilised mügarikud torkavad kevadiselt lagedal metsaalusel hästi silma. Kevadkogritsa kübar on ebakorrapärase kujuga, voldilis-kääruline, punakaspruun, kuni 10 cm kõrge, jalg valge või roosakas. Kogrits armastab kasvada vanade männikändude läheduses ja metsasihtide servadel, aga ka rohtunud metsaservadel ja lagendikel.
Kevadkogrits on tavaline kogu Eestis, kohati kasvab teda lausa massiliselt. Esimese kevadise seenena korjatakse teda usinalt ning tarvitatakse toiduks. Õigesti toiduks töödelduna on kevadkogrits söödav, kuid tegelikult on ta ohtlikult mürgine ja võib raskemal juhul isegi surma põhjustada. Kevadkogritsas sisalduvad mürkained lenduvad kuumutamisel kergesti ja tänu sellele muutuvad ilma kaaneta potis kupatatud või isegi lahtisel pannil praetud seened enamasti ohutuks. Mingil juhul ei tohi kevadkogritsaid küpsetada mikrolaineahjus, sest siis ei hävi mürkained ja raske mürgistus on vältimatu.
Kogritsad armastavad jahedat ja vihmast kevadet, siis püsivad nad kaua värsked ja ilusad ning neid võib korjata mai lõpuni. Kui aga maikuus juhtuvad olema päikeselised ja soojad ilmad, siis närtsivad nad kiiresti: otsekui vajuvad kokku ja muutuvad mustalaigulisteks.
Teine kevadine kogritsaliik on hiidkogrits (Gyromitra gigas), kes on heleda pruunikas-ookerja kübaraga ja kasvab lubjarikka mullaga segametsades okaspuukändude läheduses. Ta sisaldab samu mürkaineid mis kevadkogritski, kuid vähemal määral ja teda ei peeta nii ohtlikuks mürkseeneks kui kevadkogritsat. Ilusad leida ja vaadata on aga mõlemad.