Linavästrik (Motacilla alba)

Linavästrikku tunnevad kõik. Uhket pikka saba vibutav ja väledalt jooksev musta-halli-valgekirju linnuke hakkab silma ja jääb meelde. Linavästrikutele meeldib vesi. Seepärast sätivad nad oma rännutee just nii, et jäämineku ajaks kodumaale jõuda - nii umbes aprilli alguseks. Seal jäätükkide vahel nad siis sehkendavad ja õõtsutavad oma pikka saba, kui me neid kevadel esimest korda märkame.

Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi. Linavästrik elab mererannal ning laidudel, jõe- ja järvekallastel, rabalaugaste ääres, kuid ka taluõuedel, külades ja linnadeski. Harva võib teda ka suurtes laantes pesitsemas leida, kuid siis peab seal olema raiesmik või vana talukoht. Linavästrik püüab putukaid maas joostes ja hüpates ning vajab toidu hankimiseks avaramat jooksuruumi. Paksus metsas sookailude vahel ei jaksa tilluke lind saagile kuidagimoodi järele sibada.

Linavästriku laul on kiire sidin-sädin, mis koosneb tema tavalistest kutse-, hoiatus- ja muudest häälitsustest, mis kõik on tihedasti üksteise järele lükitud ning korduste ja variatsioonidega lauluks komponeeritud. Lauldes istub isaslind kuskil silmapaistvamal kohal (katusel, lagedal õuel), jalutab edasi-tagasi, teeb hüppeid ja väiksemaid lennukaarigi. Kui tema väljavalitud pesitsusterritooriumile, millest ta oma lauluga teistele teada annab, ilmub teine isaslind, läheb kohe piiride selgitamiseks ja kakluseks, kuni sissetungija tagasi on peletatud. Emaslinnu saabudes aga alustab isane linavästrik tantsu emase ümber: jookseb kummargil ringiratast, tiivad ja saba avatud, teeb kummardusi ja hüppeid, ise vahetpidamata lauldes. Kui isaslinnu poolt väljavalitud pesapaik emasele meeldib, võib pesaehitus alata.

Lisainfo: Eesti selgroogsed, Kõrv loodusesse, MP3