Kevad jälle tulnud taas,
sinilille märkan maas.
Kui ma oja äärde tulin,
oli seal kosta üks sulin ja mulin.
Maas on ilus ja haljendav rohi,
kuid paljajalu käia veel ei tohi.
Soojendab maad soe päiksekiir,
põõsa kohal lendleb pisike kiil.
Oksal siristab tilluke lind,
aga juba ta lendas, sest märkas vist mind.
Nii järsku jäi tühjaks see pungades puu,
kus laulnud enne üks linnusuu.
Kui kevad jälle mööda on läinud
ja lapsed kaua koolis on käinud.
On kõigil väga rõõmus meel,
sest ranna poole olemegi teel.

Kaili Adamson, 6b klass

<< 1  2  

Haikude avalehele