Metsas linnud sädistamas,
kaunilt oksal kädistamas.
Kenasti kõlab nende hääl,
kuulda terve metsa pääl.
Lilled juba tärkamas -
kaunid, valged ja heledad
nii säravad kui tumedad,
kõikjal silm neid märkamas.
Sinilill armas ja väike,
säramas kõikjal kui päike.
Sinised õied tunduvad haprad,
kuid tormis püsivad vaprad.
Esimene tulp särab kui veri,
paistab nii sügav kui meri.
Ent samas tundub nii õrn,
et murdub, kui puudutab sõrm.

Ainika Adamson

1  

Haikude avalehele