Helme Sanatoorne Internaatkool
ÕIS.
Kord looduses puhkeb õis,
siis hetke ja see närtsib,
järel vaid seemnepõis,
õielehed vajanud lörssi.
See kõik, mis on
ja kõik, mis tulemas,
see tähtsusetus on,
kui oled suremas.
Ja ongi läbi,
ja ongi kõik,
see kõik mis oli,
jääb maha see sõit.
Iga lõpuga,
on kaasas algus,
nii kui näitad näpuga,
siis saabub valgus.
Silja Pääbus (8. klass)
ÕIS (järg)
See paneb mõtlema,
miks loodus teeb nii,
et vaid viivu laseb elada,
ja siis jälle see ära viib.
See viimane hetk,
see viimane mõte,
ning algab retk
see viimane võte.
Jah - lõpp on kõigel,
midagi ei kesta igavest,
võid arvata, et pole õige,
kuid ei abi saa sest.
Nii see ongi,
ja peabki olema,
nii vaba, kui vangki,
kord peab surema.
Silja Pääbus (8. klass)